Это интересно
- ОКД
- ЗКС
- ИПО
- КНПВ
- Мондиоринг
- Большой ринг
- Французский ринг
- Аджилити
- Фризби
Опрос
Полезные ссылки
РКФ
Все о дрессировке собак
Стрижка собак в Коломне
Поиск по сайту
Новый книги по MLP и… новый персонаж? Журнал эквестрия герлз читать онлайн
Падение Сансет Шиммер | Комикс Equestria Girls
В этом комиксе рассказывается о том, как Сансет Шиммер была ученицей Принцессы Селестии и готовилась к сдаче экзаменов. Всё на экзамене прошло очень успешно, Сансет показала удивительную силу выращивания лозы!
Студенты радовались и поздравляли её с успехом, но в ответ Сансет… грубила. Принцесса Силестия попыталась напомнить Сансет о важности дружбы и направить её по пути добродетели.
Но однажды в отражении зеркала Сансет увидела обратную сторону своего Я, причём такую, которая угрожала нарушению гармонии. Принцесса попыталась оградить Сансет Шиммер от неприятностей, но произошло то, что произошло. Итак, смотрите этот интересный и поучительный комикс.
Сансет Шиммер решила узнать историю дружбы у девочек Эквестрии.
Зачем ей это нужно?
Итак, что же произойдёт дальше? Смотрим продолжение этого комикса…
Продолжение Комикса
Этот комикс поведает Вам очень забавную историю, которая произошла с ЭплДжек и её семьёй. ЭплДжек вынужденно приняла участие в серьёзном детективном расследовании. Была ли разгадана старинная тайна? Узнайте сами.
Флатершай очень стеснялась рассказать своим друзьям о своём хобби. Но однажды она решилась попробовать показать результаты своего творчества, оставаясь при этом инкогнито. Что из этого получилось — смотрите в этом комиксе.
yellow-sheep.ru
Книга Equestria Girls. Bändide võistlus читать онлайн бесплатно, автор Gillian M. Berrow на Fictionbook
Sõpradele, kes vaatavad läbi sõrmede üksteisevigadele, erinevustele… ja neile hetkedele, kui sõber kogemata muutub maailma vallutada üritavaks koletiseks.
1 PeatükkKõik valed noodid
Rõõmsalt lobisevad teismelised muudkui voorisid Kenterloti keskkooli kõrval asuva kiirtoidukoha ustest sisse ja välja. Nad lobisesid jalgpallitrennist ja peo korralduskomisjonist ja rääkisid taga uusimaid paarikesi. Elevust tekitas ka Vikerbuumide uus laul.
„Igavesti me sõbrad oleme!” laulis naerusuine tüdrukutepunt restoranist välja jalutades. Friikartulid ja joogid käes, kiirustasid lapsed koju koduseid ülesandeid tegema, lehvitades üksteisele hüvastijätuks ja saates veel viimaseid sõnumeid. Keegi ei märganud kolme uut, omavahel nägelevat tüdrukut, kes lahkusid söögikohast midagi ostmata.
Ärritatud Adaadžo heitis silmilt lopsaka pastelse juukselaka, Aaria lasi kuuldavale rahulolematu ohke, mis kõlas nagu puristamine, ja Sonaat trampis jalgu, leides, et inimeste jalanõud ei kõmise sugugi sama meeldivalt kui ponikabjad.
Helendava rohelise valguse vine heljus tüdrukute vahel, kui nad üksteise poole kummardusid. Kui vine nende peade ümber keerles, avasid tüdrukud suud ja paistsid kummalisest valgusest sõõmukest ammutavat. Näis, nagu oleksid tulipunased ripatsid, mis tüdrukutel kaelas rippusid, korraks helendama löönud.
„See küll vaeva väärt ei olnud,” kurtis Aaria. „Mul on kiirtoidust kõrini. Ma tahan korralikult süüa.”
„Mida sa siis ootasid?” küsis Adaadžo. „Siinse maailma energia pole samasugune nagu Equestrias. Meie võime siin jõudu koguda on piiratud.”
Aaria ajas huuled mossi ja ohkas uuesti. „Ma soovin, et meid poleks kunagi sellesse hirmsasse kohta pagendatud!”
„Päriselt?” küsis Adaadžo, hääl sarkasmist nõretamas. „Mulle siin küll meeldib.”
„Nagu tegelikult ka või?” nähvas Sonaat. „Sest minu arust on see kõige vastikum koht.”
„Minu arust oled sina kõige vastikum, Sonaat,” andis Aaria vastu.
Sonaadi nägu läks vihast punaseks. „Ah nii? No minu arust oled sina vastikuimast vastikum, Aaria.”
„Jah?” Aaria keeras teistele tüdrukutele selja ja põrnitses tänavat. „Mul on praegu sutsu tegemist. Kas sobib, kui ma ignoreerin sind mõni teine kord?”
Adaadžo lausa norsatas vihast. „Üht ma teile ütlen – see, et ma siin teie kahega koos lõksus olen, ei muuda seda maailma sugugi talutavamaks.”
Korraga hakkasid tüdrukud normaalse õhtumüra – teismeliste, autode ja muusika – taustal kuulma kummaliselt tuttavat üminat. See oli meeldiva kõrgusega ja vaevukuuldav, nii õrn, et kellegi teise kõrvu see ei jõudnudki. Aga tüdrukud kuulsid seda ja pöördusid kõik korraga silmapiiri poole.
Just siis nad seda nägidki. Kauguses, otse Kenterloti keskkooli muruplatside taga, paistis maagilise vikerkaarevärvilise valguse nõrk virvendus.
Adaadžo silmad läksid ahnelt suureks. Aaria ja Sonaat ta kõrval olid nii põnevil, et suutsid vaevu hingata. Taevast valgustavad kaunid värvid naelutasid nad paigale.
Adaadžo hakkas esimesena rääkima. „Kas tundsite seda?” küsis ta teistelt summutatud häälel. „Kas te teate, mis see on?”
Teised ei saanud sõna suust. Kas see võib tõesti tõsi olla? Ei, ehk on see kõigest ettekujutus.
Aga Adaadžo ei suutnud elevust tagasi hoida: „See on… See on… Equestria maagia!”
Aaria raputas umbusklikult pead. „Aga siin maailmas ei ole ju Equestria maagiat.”
„Nüüd on!” Adaadžo teadis, mida ta näinud oli. Mis selle põhjus ka oli, kuidas iganes see ka juhtus, selles tavalises inimeste maailmas oli Equestria maagiat, ja juba küpses ta peas plaan. „Ja me kasutame seda, et panna kõik siin armetus väikeses maailmas meid jumaldama!”
2 PeatükkSulnis elu
Paari kuu eest oli Videvikusära rännanud läbi salajase värava. Ta oli esimene Equestria poni, kes Kenterloti keskkooli tuli. Loojangukuma oli varastanud ta krooni ja viinud selle inimmaailma, lootes saada selle maagia abil kõikvõimsaks. Aga Videvik näitas talle, et printsessiks olemine ei tähenda, et kõik su ees kummardaks, see tähendab hoopis teiste innustamist, et nad su kõrval seisaks.
Ja just nii juhtuski, kui Videviku inimsõbrad tema kõrval võitlesid ja harmoonia elemente kasutasid. Õunarüübi ausus, Võbeluse headus, Roosa Piruka naer, Harulduse lahkus ja Vikerkaaresööstu ustavus lõid võimsa rõõmuvikerkaare, mis haaras eksiteele sattunud krooni Loojangukuma peast ja tõi selle Videvikusära kätte tagasi.
Koostööd tehes juhtus kuue sõbraga midagi lummavat – nad muutusid pooleldi poniks. Esmalt ilmusid ponikõrvad, siis muutusid nende juuksed lopsakaks ja läikivaks nagu lakad ning lõpuks kõlkusid neil taga sabad. Nad said olla korraga nii ponid kui ka tüdrukud!
Muusika tundus Equestria tüdrukutest pärast nende seiklust Videvikusäraga lausa välja voolavat. Nad kirjutasid laule nii Harulduse kabrioletiga mööda linna kihutades kui ka koos kohvikus kihistades. Vikerkaaresööstule meeldis kitarri mängida peaaegu sama palju kui sporti teha. Õunarüüp oli basskitarril suurepärane ja Haruldus tõeline klahvkitarrivirtuoos. Võbelus oli avastanud, et tal on tamburiini peale loomulikku annet, ja Roosa valas kogu oma hoo ja energia metsikutesse trummisoolodesse. Vikerbuumid rokkisid, ja mis kõige parem, kui muusika võimust võttis, muutusid tüdrukud pooleldi poniks!
Hei, hei, kes kuuleb-näeb,meil tähtis teade teile.Sõpruse võluväelon suurim tähtsus meile!
Kenterloti keskkoolis tantsisid kõik ponitantsu, kui Vikerbuumid mängisid. Nad ristasid käed ja kõigutasid end küljelt küljele. Nad tõstsid põlvi ja kepsutasid. Nad hüppasid ja plaksutasid. Keegi ei suutnud nende laulule vastu panna! Isegi mitte suur ja vägev Triksi! Isegi mitte Loojangukuma!
Vikerbuumide muusika oli maagiline ja iga kord, kui nad mängisid, heitis nende vikerkaarevärviline energia oma kiired üle kogu Kenterloti keskkooli. Puudu oli ainult üks… Ja see oli Videvikusära. Kuidas siis oleks, kui tema koos Vikerbuumidega laulaks? Tüdrukud murdsid selle üle pead, kuigi teadsid, et seda ei juhtu. Sellest hoolimata olid nad väga rõõmsad, ka kõik teised Kenterloti keskkoolis olid rõõmsad, rõõmsamad kui kunagi varem. Ent kellelgi polnud aimu, et äsja oli nende maailma imbunud tõsine ebakõla…
3 PeatükkLoojangukuma bluus
Kenterloti keskkooli võimlas käisid suure kevadise heategevusliku peo ettevalmistused. Päike siras poleeritud puitpõrandal. Lapsed maalisid plakateid ja kaunistasid loosungeid. Ruum oli tulvil naeru ja elevust. Mõnel lapsel olid isegi Kenterloti Imeloomade kõrvad ja sabad, et kooli vaimu üles näidata. Aga eriline oli vaatepildi juures see, kui sundimatult hästi kõik omavahel läbi said.
Meeskonnapusades sportlased lobisesid näiteringi lastega. Moebeibed avaldasid saladusi vanades T-särkides ja teksades sõpradele. Paistis, et Kenterloti keskkoolis polnud oluline, mis muusikat sa kuulad, mis riideid sa kannad või mida sa pärast kooli teed – kõik paistsid lihtsalt sõbrad olevat. Videvikusära oli endast võimsa võlujälje maha jätnud.
Aga kui Loojangukuma võimlasse astus, tundus päikese ette pilv tulevat. Paar last heitsid talle pilgu ja pöördusid eemale. Üks või kaks last sosistasid. Loojangukuma üritas seda mitte tähele panna. Ta teadis, et ei meeldi pärast kõike juhtunut ikka veel teistele. Ta oli ju ikkagi muutunud deemonlikuks kurjusejõuks, kes tahtis teha ajupesu kogu õpilaskonnale ja muuta nad armeeks, mis tungiks Equestriasse ja vallutaks selle. Aga tegelikult seda ju ei juhtunud ja ta oli oma õppetunni saanud. Pärast seda juhtumit pingutas ta kõigest väest, et sõbralik olla.
Naeratades astus ta Õunaõie, Mesimagusa ja Tuhatnelja juurde, kes maalisid värvilist plakatit. Ükski tüdrukutest ei vastanud ta pilgule, kui ta lähenes. Loojangukuma istus nende kõrvale maha ja haaras punasest värvist tilkuva pintsli.
„Kas teil abi on vaja?” küsis ta nii armsalt, kui oskas.
Mesimagus kergitas kulmu, Tuhatnelja varjas üllatushüüatust köhatusega. Kõik kolm vahetasid pilgu, mis ütles: „Mõtleb ta seda tõsiselt?”
Õunaõis piidles Loojangukuma külmalt. „Ee, ei, aitäh,” ütles ta. „Pole vaja.”
Pettunult asetas Loojangukuma pintsli ettevaatlikult värvipurgile tagasi. „No olgu,” ütles ta leplikult ja vaatas ruumist sõbralikku nägu otsides ringi.
Siis märkaski ta Roosat, kes elavalt kätega vehkis. „Siia, Loojangukuma!” hõikas tüdruk.
Kohe suundus Loojangukuma võimla teise serva, kus töötas Roosa koos oma sõprade Võbeluse, Harulduse, Vikerkaaresööstu ja Õunarüübiga. Need olid tüdrukud, kes olid Videvikusära kaitsnud, kes olid näinud Loojangukuma kurja poolt väga lähedalt, aga kes siiski olid talle kõige kiiremini andestanud.
Teised võimlas olevad lapsed piidlesid Loojangukuma kahtlustavalt, kui ta möödus. Ta üritas õelatest sosinatest mitte välja teha ja tundis end paremini, kui Equestria tüdrukute juurde maha istus. Nemad olid temaga avatud ja soojad ja siirad. Ta pidi möönma, et see oli omamoodi imeline.
„Mul polnud aimugi, et kogu kool siin on,” tunnistas ta istet võttes.
Haruldus hoidis üleval sätendavat plakatit, mille nad Roosaga valmistanud olid. Kõik Roosa Piruka kunstiteosed olid suurepäraselt sätendavad!
„Üsna pilkupüüdev reklaam, kui keegi minu käest küsiks,” itsitas Haruldus. Ta pühkis seelikult sädelevaid helbeid maha.
„Ja see isegi lõhnab nagu kook!” hüüatas Roosa.
„Tõesti?” imestas Võbelus. Ta kummardus plakatile lähemale ja nuusutas seda. Taas eemale tõmbudes oli ta nägu sädeluse ja vanilliglasuuriga koos.
„Ma kasutasin liimi asemel vanilliglasuuri,” seletas Roosa rahulolevalt sõrmi limpsides.
Õunarüüp vangutas Võbeluse sädelevat nägu nähes pead. „Võbelus, sul on siin veidi…”
Võbelus äigas käega õrnalt üle põse, pühkides näolt mõned sädelevad helbed. „Kas sain puhtaks?” küsis ta.
Õunarüüp naeratas: „Mitte päris!”
Loojangukuma itsitas koos teiste tüdrukutega. Ta oli rõõmus, et sai nendega kaasa naerda.
Just siis tõusis üks tüdruk püsti ja teatas nördinult: „Suurel ja vägeval Triksil sai liim otsa!”
Ta jäi ootama, et talle liimi juurde antaks, aga keegi tema kaaslastest ei teinud väljagi. Niisiis hüppas Vikerkaaresööst püsti, kargas saltoga üle Roosa pea, tegi täiusliku hundiratta ja pistis Triksile liimipudeli nina alla. Kõik võimlas viibijad plaksutasid Vikerkaaresööstu veatu akrobaatikakava peale – peale Triksi.
„Oli see tõesti vajalik?” urises ta.
„Ma ei tea, Triksi. Kas alati ja kõiges täiuslik olemine on tõesti vajalik?” Vikerkaaresööst heitis mitmevärvilise juukselaka seljale ja astus uhkelt üle võimla tagasi sõprade juurde. Ta oli tõesti nii paljudel spordialadel osav, et võis vahel veidi ennast täis minna. Ta istus just siis tagasi plakatit joonistama, kui võimla ühes otsas olevale väikesele lavale astus direktor.
Direktor Taevalik kandis elegantseid lillasid pükse ja pehmet beeži jakki. Ta oli noor, aga samas ka tark ja tõsine. Ta teadis, kuidas oma keskkooli õpilasi innustada. Ta köhatas hääle puhtaks ja koputas vastu mikrofoni, et kõigi tähelepanu köita. „Tere õhtust, õpilased!”
Lapsed tõstsid pilgud oma tegemistelt. Üks poistest tõstis heakskiidu märgiks pöidla ja direktor naeratas talle.
„Ma tahtsin lihtsalt öelda,” jätkas ta, „kui rahul ma olen, et nii paljud teist osalevad esimesel Kenterloti keskkooli kontserdil.”
Võimlat täitsid elevushüüded ja – huiked. Lapsed olid nii rõõmsad! Üks lastest kargas püsti ja mängis õhukitarri.
Direktor Taevalik rõõmustas õpilaste innukuse üle. „See on võrratu võimalus teenida raha Kenterloti keskkooli huvitegevuse jaoks, nii et jätkake aga loosungite ja plakatite tegemist. Mida rohkem kohalikke kontserdist teab, seda parem. Mina arvan, et sellest tuleb üks põnevamaid üritusi, mis meie koolis toimunud on, pärast… sügisballi!”
Nende sõnade peale kadusid naeratused Kenterloti keskkooli teismeliste nägudelt. Paar last ahmis isegi õhku. Sügisball oli olnud õudne ja hirmuäratav õhtu! Võitlused, zombid, tüdruk-deemon. Ja kogu kupatus oli olnud Loojangukuma süü! Kõik jõllitasid teda altkulmu. Või noh, peaaegu kõik. Võbelus puudutas toetavalt Loojangukuma käsivart. Haruldus ja Vikerkaaresööst naeratasid kaastundlikult. Õunarüüp pilgutas talle silma, üritades mõista anda, et kõik on andestatud. Roosa Pirukas ulatas talle suure paberilahmaka, Loojangukuma üritas selle taha peituda.
Vaene Loojangukuma. Kas keegi hakkab teda üldse kunagi uuesti usaldama?
4 PeatükkMuusika nende kõrvadele (ja sabadele!)
Tüdrukud teadsid, kui ebamugav on Loojangukumal võimlas olla, nii et nad lahkusid koos temaga ja läksid muusikaklassi.
„Sügisballi ei unustata vist kunagi,” oigas Loojangukuma.
„Aga sa olidki üsna hull.” Isegi Võbelus ei suutnud teda kaitsta. Ta haaras tamburiini ja hakkas seda õrnalt väristama.
Loojangukuma vajus toolil kössi. „Ma olin deemon. Märatsev deemonitüdruk.”
Roosa lõi vastu oma trummikomplekti taldrikuid. „Ja sa proovisid muuta kõik teised zombideks, et luua oma isiklik armee.” Ta pööritas silmi ja ajas käed pulksirgeks, proovides Loojangukuma naerma ajada. Aga too vajus vaid oma toolil veelgi madalamaks.
Haruldus, kes oli endale klahvkitarri rihmaga kaela riputanud, naeratas Loojangukumale lahkelt. „Aga ikkagi, kullake, sul oleme ju meie. Meie andsime sulle andeks su endised… pahateod.”
Teised noogutasid nõusolevalt oma pille valmis pannes. Loojangukumal õnnestus manada näole tänulik naeratusevirve.
„Kui aus olla,” ütles Õunarüüp, kes oli alati aus, „siis ma ütleks, et see kogemus muutis kõik Kenterloti keskkoolis üksteisele palju lähedasemaks.”
See oli märguanne Roosale Pirukale ja elava „üks… kaks… kolm” saatel alustas ta lummavat trummipõrinat, mis tüdrukute laulu sisse juhatas. Vikerbuumide rõõmsad helid voogasid uksest välja ja läbi Kenterloti keskkooli koridoride, kandes endaga erilist maagiat, mis oli pärit ponimaalt Equestriast.
Muusika imbus saali, kus näitering kevadnäidendit harjutas. Publikus istus toetav seltskond jalgpalli- ja maahokimängijaid, kes iga stseeni lõppedes sõpradele püstijalu plaksutasid. Ja siis pani üks Vikerkaaresööstu kitarrisoolodest kogu kooli rokkima. Lava taga lõid parajasti katkist võimendit parandanud tehnikahullud käsi kokku. Eemal kunstistuudios töötasid moefännid käsikäes keskkonnasõprade klubiga, et luua kasutatud materjalidest võrratuid kostüüme. Üks ilus tüdruk näitas eksootilist jakki, mis oli tehtud üleni nätsupaberitest. Ta kõndis üle toa nagu modell moelaval, kui Vikerbuumide laul haripunkti jõudis.
Pille mängides ja kaasa lauldes hakkasid kõik tüdrukud pooleldi ponideks muutuma. Nende pikad lopsakad sabad kõlkusid muusika taktis edasi-tagasi. Nende kenad pisikesed kõrvad ilmusid täpselt basskitarri taktis. Roosa läks veel viimast korda trummide taga hulluks ja väsinud tüdrukud lõpetasid laulu viimased noodid harmoonias. Kui saabus vaikus, kadusid ponikõrvad ja – sabad taas.
Loojangukuma oli jälginud neid mureliku seguga rõõmust ja kurbusest. Ta oli õnnelik, et saab nende imelist muusikat jagada, aga lootis siiski, et kuidagimoodi saaks ka tema sinna bändi kuuluda. Segastest tunnetest hoolimata plaksutas ta innukalt, kui nad lõpetasid.
Haruldus hingas sügavalt sisse ja välja. „Ma ei suuda ikka veel uskuda, et see juhtub, kui me mängime. Ma pean bändi kostüümide jaoks uusi lisandeid otsima. Midagi, mis pika ponisabaga sobiks. Äkki klõpsuga kõrvarõngad selleks ajaks, kui mul need imearmsad ponikõrvad tekivad?”
„Ma lihtsalt mõtlen, miks see juhtub,” ütles Õunarüüp basskitarri kaelast võttes ja ettevaatlikult toele asetades. „Printsess Videvik viis krooni Equestriasse tagasi. Kas see ei peaks tähendama, et ta viis ka võlujõu tagasi?”
Vikerkaaresööst sõrmitses ikka veel oma kitarri. Ta tahtis paari uut riffi proovida. „Mis tähtsust sellel on, miks see juhtub? See teeb mu bändi täiega lahedaks.”
Hetke valitses muusikaklassis hämmeldunud vaikus. Võbelus vahetas Õunarüübiga pilgu. Esimesena sai sõna suust Haruldus. „Sinu bändi?”
„Muidugi,” ütles Vikerkaaresööst. Ta keeras võimendust juurde ja hakkas uusi akorde harjutama. „Minu idee oli Vikerbuumid kokku panna, et saaksime kontserdil esineda. Pealekauba olen mina esikitarrist.”
Ülipisike, peaaegu nähtamatu ebakõlaviirg hõljus läbi toa. Mida see pidi tähendama? Kõik tüdrukud olid bändi panustanud. Neil kõigil oli hindamatu roll. Bändis on ju põhiline meeskonnatöö ja koostöö, kas pole nii?
Enne kui keegi teine midagi öelda jõudis, pistis muusikaklassi ukse vahelt pea sisse nägus ja vastupandamatu Välkvalve. Seljal rippus tal kitarr ja näol oli lai kütkestav naeratus. „Ma kuulsin teid väljast. Päris hea kõla on juba.”
„Hakkab looma,” ütles Vikerkaaresööst, kulm murelikult kortsus. „Haruldus tuleb ikka veel teise salmi ajal liiga hilja sisse ja Õunarüübi bassisoolo tahab ka veel timmimist.”
Õunarüüp pööritas silmi. See polnud üldse tõsi. Haruldus paistis sõbra märkustest löödud olevat. Nad kõik aitasid üksteisel paremaks saada, seda loomulikult, aga hoopis teine asi oli kritiseerida sõpra kellegi teise, eriti veel poisi ees.
Otsekui tundes, et ta oli liiga kaugele läinud, parandas Vikerkaaresööst end. „Küll nad kontserdi ajaks asja käppa saavad,” ütles ta.
Välkvalve lasi pilgul klassis ringi käia ja köhatas. „Ega mõni teie sõpradest, ee, „kaugemalt” juhuslikult kontserdile ei tule? Arvestades, et see on eriline ja heategevuslik üritus ja puha?”
Õunarüüp teadis täpselt, kellest jutt käis, ja tal oli poisist kahju. Nad kõik igatsesid Videvikusära järele, aga värav oli kadunud ja Videvikusära ei pidanud kunagi tagasi tulema. Ja ta ei saanud Välkvalvele võlujõust rääkida. „Kahju küll, Välk,” sai ta ainult öelda. „Ma ei usu, et Videvikusära niipea Kenterloti keskkooli tagasi tuleks.”
Poiss ohkas sügavalt ja pettunult. „Oh. Jah. Olgu. No ma lihtsalt, teate küll, mõtlesin, et küsin.” Ta toksis kingaga linoleumpõranda mustrit ja võttis end seejärel taas kokku. „Rokkige aga edasi,” ütles ta tüdrukutele klassist välja astudes.
„No keegi on ikka veel üsna armsalt armunud,” ütles Haruldus. Aga siis taipas ta, et ka Loojangukuma on klassis. Enne seda, kui Videvikusära Kenterloti keskkooli tuli, olid Loojangukuma ja Välkvalve paar olnud. „Oih, anna andeks!” lisas Haruldus. „Ma unustan pidevalt, et teie Välkvalvega koos olite.”
Loojangukuma kehitas õlgu: „Pole midagi. Välk on tore poiss ja puha, aga ta ei meeldinud mulle kunagi selles mõttes. Ma kasutasin teda lihtsalt ära, et populaarsemaks saada.”
Võbelus ahhetas üllatunult ja kõik teised paistsid jahmunud.
Loojangukuma tegi grimassi. „Vana mina oli lihtsalt kohutav, kas polnud?”
Haruldus vabandas uuesti oma tundetuse pärast ja Vikerkaaresööst kinnitas Loojangukumale, kui väga ta nüüd tüdrukutele meeldib.
„Oluline on, et sa oled nüüd muutunud,” ütles Õunarüüp. Ja see oli tõsi. Tüdrukud olid talle andestanud, aga Loojangukuma oli ka ise õppetunni saanud. Ta oli muutunud.
„Aitäh, Õunarüüp,” ütles ta. „Aga ma pole kindel, kas ka teised siin Kenterloti keskkoolis nii tunnevad.”
Korraga kostis kõlaritest raginat. Keegi kooli kontorist valmistus midagi teatama. See oli abidirektor Kuu. „Loojangukuma, palun tule kontorisse.”
„Pean lippama,” ütles Loojangukuma püsti hüpates.
Tüdrukute näod muutusid murelikuks. Kas Loojangukuma oli hädas?
„Ma pakkusin end vabatahtlikult paarile uuele õpilasele kooli tutvustama,” seletas tüdruk. Ta haaras seljakoti. „Ma arvasin, et oleks hea, kui nad õpiks tundma uut mind, enne kui kuulevad jutte vana minu kohta.”
Kohe kui uks ta selja taga kinni langes, pöördus Vikerkaaresööst bändikaaslaste poole: „Meil on veel paar minutit, enne kui lõunat antakse. Mis te arvate, kui laulaks veel üks kord läbi „Nii lahe, kui ma olla tahan”?” Ta võttis kitarri kätte ja astus mikrofoni juurde.
Närviliselt tõmbas Võbelus taskust välja märkmiku. „Ee,” ütles ta vaikselt, üritades sõprade tähelepanu pälvida. „Ee, ma mõtlesin, et äkki võiksime mängida minu kirjutatud lugu?” Ta avas märkmiku ja tõstis selle üles. Leheküljed oli täis õrna käekirjaga kirjutatud sõnu ja noote.
„Küll jõuab,” ütles Vikerkaaresööst märkmikule vaevu pilku heites. Ta hakkas mängima algusnoote loost, mille harjutamiseks oli ise ettepaneku teinud.
„Aa. No olgu,” ütles Võbelus pettunult. Ta pani märkmiku kotti tagasi ja võttis tamburiini kätte. Aga ta ei raputanud seda kuigi rõõmsalt.
Ka Haruldus ei mänginud tavapärase pühendumusega. Mis küll tüdrukute muidu nii tavapärast harmooniat häiris?
fictionbook.ru
Equestria girls Rainbow Rocks - Holiday 2014 / Гильдия переводчиков - Переводы комиксов и блогов / Табун
Havel_The_Rock в Я рисую обоими копытами
(･θ･)(･θ･)(･θ･)(･θ･)(･θ･)Не ждали? Я тоже(･θ･)(･θ･)(･θ･)(･θ･)(･θ･)(･θ･) 66Antares_89 в Уголок пони-свахи
Человек-бурундук ищет вторую половинку 1210NTFS в DIY Brony взаимопомощь
Пост поддержки Ани Павликовой 454Specron в Цех комиксов
ИгроБРЕДации: Ценное предложение 1Shiron в IRL Connection
За кадром ОБФ или как не надо ездить на Санаторную 1akela в «Обелиск творчеству брони в стихах» или «Мы похожи на зебр»
Палачам... 14VIM в Блог им. Brony_714
Строительство Бронивилля 140carboneum в Я рисую обоими копытами
реквестные химические лошадки 8Rain_Dreamer в Музыка и ремиксы
Rain Dreamer - Talk to me 3novice в «Обелиск творчеству брони в стихах» или «Мы похожи на зебр»
Тролль... 91Breezyoulinko в Я рисую обоими копытами
Сладости, закат и стикеры 23Lyinx в Блог им. Too_deep
Понивен 2loveponylyra в Гильдия переводчиков - Переводы комиксов и блогов
Никак не связанных комиксов пачка 5Breezyoulinko в Гильдия переводчиков - Переводы комиксов и блогов
Беспредельно глупых пони комиксов пачка 295Angelripper в Крафтеры и рукоделы
Кто пугает Табун? 22vorodor в Гильдия переводчиков - Переводы комиксов и блогов
Немного артов и новостей об Эри 26UniversaL в Цех комиксов
ИгроБРЕДации: Кто с мечом, того кирпичом! 62Too_deep в Зарисовки хвостом
Как и обещал, поня! 2UniversaL в Гильдия переводчиков - Переводы комиксов и блогов
Gimbal Lock 13DxD2 в Гильдия переводчиков
Ты неправильно делаешь переводы 75tabun.everypony.ru
Новый книги по MLP и… новый персонаж?
На сайте-магазине Amazon появилась новая информация о готовящихся к выходу новых книгах о маленьких пони и девушках Эквестрии. Показали и обложки, на одной из которых притаился вполне возможный спойлер к будущей четвёртой части Equestria Girls с подзаголовком Legend of Everfree.
“Мой Маленький Пони: Принцесса Твайлайт и Забытые Книги Осени”
Автор: Дж.М. БерроуДата выхода: 1 ноября 2016 годаЦена по предзаказу: $9.99Количество страниц: 160Тип обложки: твёрдая
A new magical adventure for fans of My Little Pony awaits in Twilight Sparkle and the Forgotten Books of Autumn.This chapter book is part of the My Little Pony Princess Collection!
“Новое волшебное приключения для фанатов My Little Pony ожидает вас в книге Twilight Sparkle and the Forgotten Books of Autumn.Эта книга является частью серии My Little Pony Princess Collection!”
“Девушки Эквестрии: Легенда Вечнодикого Леса”
Автор: Пердита ФиннДата выхода: 6 сентября 2016 годаЦена по предзаказу: $6.27Количество страниц: 240Тип обложки: твёрдая
A brand-new adventure awaits our Equestria Girls at Camp Everfree and you can read all about it in this exciting chapter book! Camp Everfree is in danger of closing down! It’s up to our Equestria Girls and their newfound super abilities to throw a Crystal Gala fundraiser to show their support and help save the camp!
“Новое приключение ожидает девушек Эквестрии в Лагере Вечнодикого Леса, и теперь вы можете прочесть во всех подробностях о этих событиях в новой захватывающей книге! Лагерь Вечнодикого Леса под угрозой закрытия! Теперь всё зависит от девушек Эквестрии и их новообретённых сверхспособностей, чтобы с успехом провести Кристальный гала-концерт и тем самым показать свою поддержку лагерю и спасти его от закрытия.”
“Девушки Эквестрии: Книга рассказов о Лагере Вечнодикого Леса (Спасём Наш Лагерь)”
Автор: Луис АлександрДата выхода: 6 сентября 2016 годаЦена по предзаказу: $3.99Количество страниц: 24Тип обложки: мягкая
A brand-new adventure awaits our Equestria Girls at Camp Everfree and you can read all about it in this exciting storybook! This storybook comes with an exclusive postcard! Camp Everfree is in danger of closing down! It’s up to our Equestria Girls and their newfound super abilities to throw a Crystal Gala fundraiser to show their support and help save the camp!
“Новое приключение ожидает девушек Эквестрии в Лагере Вечнодикого Леса, и теперь вы можете прочесть во всех подробностях о этих событиях в новой захватывающей книге! Лагерь Вечнодикого Леса под угрозой закрытия! Теперь всё зависит от девушек Эквестрии и их новообретённых сверхспособностей, чтобы с успехом провести Кристальный гала-концерт и тем самым показать свою поддержку лагерю и спасти его от закрытия.”
everypony.ru
